Pisut (õuna)äädika ajaloost


19 Oct
19Oct


Esimesed kirjalikud andmed äädikast pärinevad juba aastast 5000 eKr kui babüloonlased hakkasid kasutama puuvilja ja datlipalmi tegemaks veini ja äädikat, millest viimast kasutati nii hoidistamiseks kui ka toitude maitsestamiseks.Ühtlasi olid nad ka esimesed, kes eksperimenteerisid erinevate maitseäädikatega, kasutades selleks erinevaid taimi ja ürte.

Väidetavalt kasutati õunaäädikat tema tervendavate omaduste tõttu aastal 3300 eKr. Laiemalt tõi selle tervistavatele omadustele tähelepanu Hippokrates umbes aastal 400 eKr. Ta olla kasutanud äädikat 17. erineva haigusega võitlemiseks, nagu näiteks: köha, peavalu, kõhuhädad, kõrge kolesterool ning samuti puhastas ta sellega haavu.

Jäljed äädika kasutusest ulatuvad ka iidse Egiptuse aega. Urnid, mis on aastast 3000 eKr näitavad selgelt, et ka egiptlased teadsid äädika heast mõjust tervisele ja ilule. Sellega puhastati haavu ja joodi seedimise soodustamiseks ning põletike leevendamiseks. Teadaolevalt pidas õunaäädika tarbimist oluliseks ka Egiptuse valitsejanna Kleopatra, kes pani suurt rõhku oma ilu ja tervise eest hoolitsemisele. Suursuguste pidusöökide järel olevat ta joonud seedimise soodustamiseks klaasikese veega lahjendatud õunaäädikat. Legend räägib ka, et Kleopatra olla lahustanud lausa pärli äädika sees, et seda oma imelise välimuse hoidmise nimel juua.

Aastatuhandeid on äädikat kasutanud ka hiinlased, nende puhul ulatuvad esimesed andmed aastatesse 1200 eKr ja seda riisiäädika näol, mis senini mängib olulist rolli nende köögikultuuris.

Piibliaegadel kasutati äädikat toitude maitsestamiseks, jõudu- ja energiat andva joogina ning ravimina. Äädika kasutus on isegi mainitud nii Uues kui ka Vanas Testamendis.

Ka iidses Kreeka kultuuris ja Rooma impeeriumis oli õunaäädikas tähtsal kohal. Kreeklased jõid seda veega lahjendatult ning roomlased lisasid sellele segule ka veel mett. Rooma leegionärid kandsid seda oma lahingutes kaasas, et see annaks jõudu ja vastupidavust. Huvitav fakt on ka see, et suurtel Rooma bankettidel olid laua peal alati kausid, milles oli poolteist klaasi õunaäädikat, kus sees leotati väikseid leivatükke. Seda ikka selleks, et need aitaksid suure pidusöömingu järel seedimist korras hoida.

Lisaks Rooma sõjaväelastele, kes õunaäädikat tugevuse ja jõu hoidmise eesmärgil värskendava joogina kaasas kandsid, tegid seda ka Jaapani samuraid. Õunaäädikast peeti lugu tema suurepäraste põletikuvastaste ja baktereid tapvate omaduste tõttu. Õunaäädikaga puhastati sõdurite haavu, kiirendamaks tervenemisprotsessi. Haavade puhastamise tarbeks kasutati äädikat isegi veel Ameerika kodusõja päevil.

Tänapäeval kasutatakse äädikat palju köögis, lisaks naturaalsele fermenteeritud äädikale, kasutatakse ka küllaltki odavat kõrge happesisaldusega lauaäädikat, mis on tugev söövitav hape. Tervise turgutamiseks on õnneks siiski kasutusel madalama happesisaldusega naturaalsed äädikad. Õunaäädikat juuakse veega lahjendatult, tehakse puhastuskuure ja maitsestatakse sööke. Paljud eelistavad äädikat juua koos söögiga, et kiirendada ainevahetust. Teadlikumad inimesed kasutavad õunaäädikat naturaalsetes kosmeetikatoodetes ning kodukeemias.

Nagu näha, on äädika ajalugu aukartust äratavalt pikk ja õunaäädika kasutusvaldkond lai. Kasutusvõimalustest kirjutame tulevikus kindlasti veel. Kahjuks eesti keelset kirjandust äädikast ülearu palju pole, kuid kui inglise keel probleeme ei valmista, leiab internetist õunaäädika kohta palju põnevat infot.

Kommentaarid
* E-posti ei avaldata kodulehel.